«Ludus Tonalis» on ühe Paul Hindemithi kompositsiooni pealkiri. See tähendab «Helide mängu» ja koosneb Bachi Wohltemperiertes Klavier'i eeskujul fuugadest ja interluudiumidest. Viimasel leheküljel, «Postludiumis», on helilooja virtuoosse uperpallina noodid tagurpidi/ümberupp och ner pööranud, nii et see moodustab «Praeludiumi» esimese lehekülje. Fuugades jätkub suveräänne mäng: «Vähifuugad», kus teema liigub ka tagurpidi, «Peegelfuugad» ja teised vormivigurid sarnanevad nendega, millega tegelesid keskaja mungad, selleks et uurida kontrapunkti müstilisi seoseid maailmakorraga.

1952. aastal usaldati mulle Stockholmis Hindemithi külaskäigu ajal selle viiekümne viie minuti pikkuse teose esitamine, ja kolmteist aastat hiljem mängisin ma seda New Yorgis Carnegie Hallis.

See raamat räägib iseäralikust ja lõpetamata jäänud armastusloost, mis sai alguse kohtumisest ühe Washingtoni abielupaariga, kes olid kuulnud mind «Ludus Tonalist» mängimas ja tahtsid seejärel mind mu Ameerika impressaariolt üle võtta, et hoopis ise toetada minu karjääri Ühendriikides.

Clay oli 70-aastane kirjastaja ja tema naine W'u-Shoo temast nelikümmend aastat noorem Šanghaist pärit hiinlanna. Clay oli olnud klaverimängus imelaps ja W'u-Shoo, keda kutsuti ka Evaks, oli pärast Hiinast põgenemist õppinud Bostoni konservatooriumis klaverimängu.
Ma kirjutan meist nagu mingist mängust, ja nii nagu «Ludus Tonalis», võib see ajas ja ruumis kulgeda kord üles-, kord allamäge, edasi ja tagasi. Ma mängin, aga ma mängisin üht ohtlikku mängu ja võin iseenda kohta lugeda Clay ja W'u-Shoo kirjadest, mida kirjutati kümmekond aastat.

Raamat on autobiograafia, milles peaosa on karjääril, muusiku elul, päevadel, mõtetel, piinadel ja õnnel. Midagi niisugust ei ole ma kunagi varem oma raamatutes paljastanud.