Kogumikus avaldatavad kõned on sõnakunsti väljapaistvad saavutused. Nende kirjanduslik väärtus on kaheldamatu ning neid lugedes võib saada sügava esteetilise elamuse. Nad üllatavad kohtualuste käitumise peene psühholoogilise analüüsi, kuriteo sisemiste tõukejõudude sügava avamise, inimese igakülgse eritluse, keeruliste konfliktsituatsioonide elava ja vaheda lahkamisega. Nende kõnede lugemisel on nauditav teksti hoolikas kirjanduslik töötlus, sõnavara rikkus, lause kujundlikkus, tabavad võrdlused ning nõtke stiil.
Kogumikku võetud kõnedes paelub ka käsitluse loogilisus, kõne struktuuri range järjepidevus, kohtulike tõendite analüüsi igakülgsus, prokuröriga polemiseerimise meisterlik dialektika ning järelduste ja taotluste veenvus ja põhistatus.
Ideaalne ongi säärane kohtukõne, mis kõigi muude vooruste kõrval (ühiskondlik kõlapind, veenvus, kohtunike nõustamine oraatori taotlustega jm.) on kunstiteos. Muidugi, kunstiliselt kõrgetasemeline kõne on ühtlasi veenev, sotsiaalkriitiliselt pingsa sisuga, kuid seda võib nautida ka kirjandusteosena, vaatamata sellele, et elava sõna võlu, oraatori miimika, žestid, intonatsioon, hääle ilu, suulise ettekande vahenditus on juba hääbunud.
Kohtuoraatoreil, kelle kõned kogumikus avaldatakse, oli suur kirjanduslik talent. Nad olid väljapaistvad sõnameistrid: poeedid, kirjanduskriitikud, publitsistid. Vastutustundest inimsaatuste ees ei pidanud nad kohtukõnede koostamisel paljuks vaevarikast tööd sõna kallal. Seejuures inspireeris neid kohtuprotsessil lahtirulluv elav tegelikkus. Nad panid oma kõnedes kõlama asja arutamisel kuuldud ootamatud ja lõbusad, enamasti aga elu sünged ja traagilised, kuid tõesed ja kordumatud seigad.