Suurte Eesti ajaloo aineliste ühiskondlike romaanide ja esimese Vene revolutsiooni aineliste jutustuste järel moodustab Eduard Vilde väike romaan «Lunastus, ühe töölise noorpõlv» mõnes suhtes ideelise ülemineku.
Seni peamiselt talurahvahulkade ebateadlikku feodalismivastast rahutust käsitlenud või revolutsiooni ja eriti reaktsiooni talurahva seas näidanud, jõuab Vilde «Lunastuses» kaasaja töölisklassi juurde. Seesugusena ei ole see küll Vilde esimene teos: romaanis «Külmale maale» (1896) näitas Vilde teravate joontega eesti maaproletariaadi elu, ja romaaniga «Raudsed käed» (1898) alustas ta eesti kirjanduses töölisproletariaadi elu kujutamise.
«Lunastus» moodustab ometi suure sammu edasi. Siin on feodalismivastane võitlus asendunud kapitalismi kõige halvemate külgede näitamisega ja kapitalismivastase võitlusega; töölisklassi elu kujutamise, seega proletariaadi teadliku klassivõitluse eelduste näitamise kõrvale astub proletariaadi ideoloogilise kasvu näitamine. «Lunastus», uut, sügavamat ideelist kirjandust ette valmistades, on seetõttu oma ideelisuselt eesti kirjandusloos väljapaistval kohal.
Nigol Andresen