Nägin neid väikesi inimesi aknast ja kirjutasin neist väikese romaani. Nägin neid kõiki, mitte üksnes väikest Jensi ja ta ema. Mõnda nägin iga päev, mõnda sageli. Elasin tol ajal Nörrebros, Kopenhaageni tööliskvartalis, ühe üürikasarmu kolmandal korral, aknaga Griffenfeldt'i tänavale. Seal nad sadrisid ja sibasid ja rühkisid mu all kõnniteil, hall kandam muret kukil, hinges palju vaeva ja vähe rõõmu - puhast, mürgistamatut rõõmu. Mõistsin neid, tundsin või tajusin nende hingust ja hakkasin neid joonistama. Kuni sai raamat.
Eduard Vilde