«Luule» 3. osa sisaldab kaks Uku Masingu seni trükis avaldamata poeemi «Hannolaul» ja «Unenägija tessaraktis». Esmapilgul tundub nende luuleteoste aines teineteist välistavana ja vastandlik, kuid lugemisel selgub ühe loo sisuline jätkumine teises, mida katkestab vaid hoogsa värsirütmi hetkeline peatumine üleminekul ühest tsüklist teise. «Hannolaul» ja «Unenägija tessaraktis» on intensiivselt läbielatud kujutluspiltide ja sugestiivse kõnelemisviisiga värssjutustused inimese teekonnast, vaimsest üksindusest ja lunastuse võimalusest.
«Hannolaul» on valminud aastail 1934-1940 ja «Unenägija tessaraktis» aastail 1952-1956, mis ajalooliselt on meie rahva mälus koormatud mälestustega vaimsest terrorist kodumaal ning riikide ja rahvaste hävitamisest. Nõnda omandab muistse meresõitja Hanno teekond «Hannolaulu» loomisajas uusi tähendusi ja 10. sajandist pärineva kreekakeelse üriku raamistuses poeem ei tähenda kaasajas vaid mineviku vaimset mälestusmärki. Samuti ei ole nägemuspiltide õudusest vaevatud unenägija rännak kujutletud neljamõõtmelisse maailma, tessarakti, poeemis «Unenägija tessaraktis» ühetähenduslikult mõistetav katse vabaneda väikekodanliku mõtteviisi ahta ruumi mõjuväljast. Mõlemad laevajuhid nn. tundelisel teekonnal maailmade vahel otsivadki enese võimalust mineviku ja tuleviku ajapiiridest vabanemiseks. Seega võib mõlemaid poeeme mõista kui oma kaasaega pidevalt ületavaid ja alati aktuaalseid ajaloodokumente inimese kohta. «Andmete täpsust» on võimalik kontrollida igal lugejal, kel soov neil kahel tundelisel teekonnal kaasa rännata.