Vaike Alleri (1935–1994) isa Rudolf Aller arreteeriti 1940. a seoses vapside liikumisega ja vabanes lõplikult alles 1954. a, saades siis tunda rõõmu kohtumisest oma vahepeal 19-aastaseks saanud tütrega. 1949. a arreteeriti Vaike kasuisa Valmar Adams. Vaatamata majanduslikele raskustele õnnestus Vaikel lõpetada 1953. a õhtukeskkool ja 1963. a Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskond. Poliitikasse lülitus Vaike Aller Pärnu Muinsuskaitse Seltsi kaudu, lõi kaasa Eesti Kodanike komiteedes, oli Eesti Kongressi saadik ja ERSP liige ning tegutses kaks koosseisu järjest Pärnu linna volikogus.

Kogu elu jooksul tahtis Vaike jagada armastust ja soojust ning vajas seda ka ise. Elu pakkus talle nii okkaid kui roose. Seda kõike väljendatuna luulevormis leiabki lugeja käesolevast raamatukesest.

«Veel praegu rõõm lööb vaikselt nurru
ja õrnalt saadab igatsuste viiul.
Ning keset inimestemurdu
õnn aja seisatama sunnib viivuks.»