Kord Läänemere tormistes voogudes paat hüples, ägedalt kõigutas ja ikka kaugemale ta mind kandis mu kodumaa kallastest.
Ei tundnud ma hirmu, ei ahastust, ei tundnud ma valu, ei jänusust. Kõik kaotanud olin, mis elu andnud. Mõtlesin: võta seegi, mis alles, pole kahetsust!
Liisk langes: paat mind sadamasse kandis. Ei jäetud mulle valikut teist. Nii see elurännak võõrsil algas, kandekoti sisuks noorus, teejuhiks vaist!
