Alar, läänesaarlaste suurvanema Ata poeg, heitis laia rüü hooletu liigutusega õlgadele ja kinnitas siis mõõgavööd. Ta valmistus astuma viimast korda Väina kaldale, Üksküla kaubapaigale.
Nende laevad olid siin juba mitu päeva. Kevadine, esimene kaubaretk oli viidud edukalt lõpule, ehkki polnud ses paigas enam seda hoogu, mis vanasti. Siis aina lendasid rasked rootsi mõõgad, vatmalriie, soolatükid ja rauatükid käest kätte, ja lojuseid, nahku, vaha ja merivaiku oli pakkuda külluses. Oli tahtjaid kaubal, ostjaid orjadel. Ja rikkalikud olid need lõiked hõbedakangidest, ohtrad müntide peotäied, mis langesid kaubasaarlaste kottidesse.