Karikatuurikogumik «Lõbus Wilde» on dehumaniseeritud klassiku isevärki rehumaniseerimise püüe.
Vildet kujutatakse kõigile tuntud positiivsete omaduste kõrval, nagu ustavus õilsatele eesmärkidele, armastus rahva vastu, võitlus sotsiaalse õigluse eest jms. järgmiste nõrkuste ja iseärasustega: noore Vilde loominguline kiirustamine ja pealiskaudsus, pummeldamine ja kergemeelsed seiklused, eaka Vilde pedantsuseni ulatuv korrektsus ja moekummardamine oma rõivastumises, ta eluaegne härrasmehepoos ja kerge süttimine kaunist soost.
«Lõbusat Vildet» võiks võrrelda monograafiaga klassikust kui kõigile tuntud persona gratast, ta töödest ja tegudest oma rahva ühiskondlikus ja kultuurielus Vilde sünnist surmani: Vilde kunstilis-ideeline areng, Vilde «Mahtra sõja» autorina, Vilde pagulasena välismaal ligemale tosin aastat, Vilde kodanlikus Eestis. Käsitletakse Vilde vaimse pärandi hindamist, kaasaegsete ja järelpõlvede suhtumist.
Kogumiku lõppu lisatud kommentaarid tutvustavad ligemalt karikatuuride faktilist aluspõhja ning selle vahekorda karikaturistide loomingulise fantaasiaga. Kogumiku teiseks osaks on tagasivaade Eduard Vilde kohta ilmunud karikatuuridest tsaariajal ja kodanlikus Eestis.
Elem Treier
«Kättemaks on magus»
Tihti rahapuudust kannatanud Vilde saanud korraga kätte suurema summa honorari, köitnud rahapuntra nööriga kokku ja vedanud seda «Vanemuise» puhveti laudade vahel kõndides enda järel, ise seletades: «Ma olen sinu järel küllalt jooksnud, jookse nüüd ka minu järel»!
«Traagiline sündmus»
«Kui aga juhtus, et Vilde pärast mõnda eriti väsitavat pidutsemist segamatult tahtis puhata, olevat ta pannud oma uksele lakoonilise teate: «Surnud.»
