Taasiseseisvunud Eestimaa keeruline ajalugu rullub lahti selle raamatu lehekülgedel. Kahjuks mitte kõige ilusamast küljest. Ometi tuleb ka see aeg talletada tulevaste põlvede jaoks.
Kui kannatanud põlvkonnad lahkunud, võibolla alles siis suudab eestlane endale aru anda, mis õieti juhtus aastail 1989-2019, mil riik viis läbi kurikuulsa omandireformi. Üks eestlane, toetudes uutele seadustele, sai teise tema kodust välja ajada.
Pealtnäha heastati 1940ndate N.Liidu aegset elamispinna natsionaliseerimist. Kuid seda ei tehtud mitte läbirääkimiste teel Venemaa kui N.Liidu õigusjärglasega, vaid omaenda riigi elanikke - sh. kaaskannatajaid, küüditatuid ja represseerituid tänavale tõstes.
Erinevate uurimuste andmeil kaotas oma seadusliku kodu 50 000 - 70 000 inimest. Lapsi, haigeid ja vanu; aga kõige rohkem siiski oma riigi maksumaksjaid - ka nende inimeste maksudest on üles ehitatud vaba Eesti riik.
Mõnda ei aidanud mitte keegi, mõnel juhul aitas neid kohalik omavalitsus, mõnel harval juhul isegi tagastatud maja omanik. Kuid mitte keegi neist ei saanud mingit kompensatsiooni riigilt.
Omandireformi seadus tekitas ühiskonnas sügava lõhe ja sünnitas kibeda pettumuse neile Eesti patriootidele, kes olid aastaid võidelnud Eesti iseseisvuse eest, kuid selle saabudes osutusid kodutuks. Just neil aastail kerkis päevakorda küsimus - kas me sellist Eestit tahtsimegi?
