Kui Evald Jõgis laupäevases seitungis ülima loomulikkusega Mägra Märdiks kehastus, liigutas end ühes noores kirjatsuras pisuke kadeduseussike.
Mehel on seitungis oma kindel koht, et valgustada kiirelt tekkinud fännidele tormiselt edeneva Eesti elu «üksikuid kitsaskohti». Mehe suurmeisterlikust vestelisest stiilist rääkimata. Sellist stiili Liivimaal viimasel ajal ei kohta. Harjumaast ja saartest rääkimata.
Noor kirjatsura tahtis ka kindlat kohta seitungis ja fänne. Mägra Märdi sulest rääkimata. Millestki jäi paraku alati puudu. Ei saanud temast Mägra Märti. Kindlast kohast seitungis rääkimata.
Mägra Märdiks ei saadagi. Mägra Märdiks kirjutatakse.

Vana kännuna teab kunagine noor kirjatsura, et end liigutama hakanud pisuke kadeduseussike ei kasvanudki seedekulglat halvavaks paelussiks ning et tärganud tahtmine oli eelkõige tunnustus väärt mehe väärt kirjatükkidele.
Väärt mehe väärt kirjatükid aga elavad alati kauem kui üks laupäev. Pühapäevast rääkimata. Nii aitavad need ka aastakümneid hiljem valgustada tormiliselt edenenud Eesti elu. «Üksikutest kitsaskohtadest» rääkimata. Seepärast me need kokku kogusimegi.
Enno Tammer, raamatu väljaandja