Inimene on olend, kes harjub kõigega ...

Vene aadlisoost mõisnik Aleksandr Gorjantšikov on tapnud oma naise. Karistuseks Siberi vangilaagrisse saadetud mehel on keeruline kohaneda eluga mõnitavalt karmides oludes ja teda põlgavate kaasvangide seas. Lõputud päevad mööduvad keset vaenu, pealekaebamist ja jõhkrat füüsilist vägivalda, kus vangistus nüristab vaimu ning lootuse kustumise psühholoogiline mõju on erakordselt rusuv. Ent nii mõnegi võikaid tegusid toime pannud inimese kuritegeliku kesta alt suudab minategelane leida teotahet, töökust, osavust, ligimesearmastust ja hingeilu.

FJODOR MIHHAILOVITŠ DOSTOJEVSKI (1821–1881) ilmakuulsad teosed sündisid ajendatult ta enda dramaatilisest ja süngest elusaatusest. Kirjanik pälvis tähelepanu juba oma esimese romaaniga «Vaesed inimesed» (1846). Ta vahistati väidetava tsaarivastase õõnestustöö eest 1849. aastal ning saadeti sunnitööle. Kibedad vangla-aastad ühes kristliku filosoofia põhimõtetega moodustasid aluspõhja, millele ehitas Dostojevski oma loomingu tähtteosed, sealhulgas poolbiograafilise romaani «Märkmeid surnud majast» (1861–1862).