«Märkmeis surnud majast» kujutatakse jubedaid olusid Siberi vanglais XIX s. 50-ndail aastail. Teos kannab autobiograafilist ilmet, sest autor kirjeldab siin võõra nime all oma isiklikke elamusi sunnitööl Omskis, kus ta viibis neli aastat.
Argipäevase vanglaelu süngel taustal, kus valitseb ülemuse metsik julmus ning hirmsad ihunuhtlused ähvardavad väikseimagi eksimuse eest, möödub lugeja silmade ees pikk rida meisterlikult iseloomustatud sunnitöölise-tüüpe, alates vulgaarseimaist mõrvareist ja lõpetades poliitiliste vangidega, eriti poolakate seast, kes alluvad samale halastamatule režiimile.
Ent kõiki neid «märkmeid» ühendab andestuse ja inimesearmastuse põhimõte. Igas kurjategijas otsib autor inimest ning ka kõige panetumais kriminaalroimareis avastab ta halastus-, õiglus- ja häbitunde. Inimese moraalne õigustamine on väljendatud ses teoses säärase jõuga, millist leiame vaid suurimail kirjanikel.