25. ja 26. märtsil 1949 toime pandud suurküüditamine Baltimaades on stalinliku režiimi üks suuremaid kuritegusid. Selle käigus viidi Eestist ühekorraga ära üle 20 000 inimese. Ametlikult nimetati seda kulakluse kui klassi likvideerimiseks, mis Stalini õpetuse kohaselt pidi kaasnema massilise kollektiviseerimisega. Küüditamine tekitas hirmušoki ja talurahvas hakkaski selle järgi hulgaliselt kolhoosidesse astuma.

Brošüüris on 1321 küüditatu ja 454 küüditamisest pääsenu nimed. Äraviiduist 155 suri asumisaja jooksul. Ülejäänuist pöördus enamik tagasi kodumaale, peamiselt 1950ndate teisel poolel. Vaid üksikud jäid elama Siberisse. Järvamaalt küüditatuid Siberis väga laiali ei hajutatud, neid viidi peamiselt Krasnojarski kraisse ning selle nelja rajooni.

Küüditatud jagunesid NKVD nomenklatuuri järgi kahte kategooriasse: «natsionalistid» ja «kulakud».

«Natsionalistide» nimekirja arvati need pered, kust keegi oli varem poliitilistel põhjustel arreteeritud. Enamik neist peredest oli juba aastail 1945-1948 ka kohapeal represseeritud: nende talud olid kas üldse võõrandatud või siis jäetud vaid 5-7 ha maad ning mõne looma pidamise õigus.

Kulakunimekirju hakati koostama vastavalt Moskvast tulnud nõudmistele 1947. a. sügisel. Neisse võeti taluperesid, kes kasutasid Saksa ajal või hiljem palgatööd, kel oli veski, traktor, rehepeksugarnituur jne. Kulakunimekirjadesse kanti paremad põllumehed ja muud ettevõtlikud majandusmehed, kellele otseseid poliitilisi süüdistusi ei esitatud.

Raamatus on natsionalistide nimekirjad toodud A-nimekirjadena, kulakunimekirjad B-nimekirjadena ning C-nimekirjadena nende nimed, kelle väljasaatmine kuulutati hiljem põhjendamatuks.