Ma ei anna relva käest,
ma ei lähe lahingväljalt.
Raiun, raiun,
kuni rammu käes,
lõpeb see,
siis taganen ja peidan ennast;
jälle ilmun põõsastest,
kõrval uued kaaslased,
kes ei anna relva käest,
kes ei lähe lahingväljalt,
kuni vaenlasest saab puhtaks tee.

Paljud langend rängas võitluses.
Nende hauad metsade,
küngaste ja kulu varjul
karmilt keelat kohtadeks,
kuhu rahvas vaiksel sammul
hiilib raskeil õhtutel.
Külib lilleseemet mulda,
et kord tärkaks, õitseks seal
uhkeis värves sillerdav
taim, kus maetud sõprus kulda
väärt, kus kivist padja peal
leidnud puhkust paljud kallid,
väga lootusrikkad pead.
-- Kes te haudu praegu teab,
kõneldakse -- leidmata,
alles maetud hange alla,
lahingute tallata.