«Ma lähen ära» – need on esimesed sõnad, mida lausub Echenoz romaani peategelane Félix Ferrer, kes on otsustanud naisest lahku minna. Need on ka sellesama tegelase viimased sõnad, kui ta pärast aasta jagu kestnud ekslemist ja seiklusi naaseb purustatud südamega kunagisse kodumajja.

Ring on täis, muutlikud ajad otsas, rännak lõppenud, ja mees on natuke vanemaks saanud. Südamehaigusest hoolimata on ta üle elanud põnevaid seiklusi: iidse eskimote aarde jahil on ta ära käinud polaaraladel, teda on paljaks varastatud ja tüssatud, teda on võrgutatud ja ta on ise võrgutanud, ühesõnaga, ta on elanud. Sellest kõigest on jäänud ähmane ebameeldivustunne ja hingepiin.

Echenoz stiili iseloomustab tabav vähesõnalisus, mitmekihiline iroonia ja täpsus, millega ta sõnu ja kujundeid valib. 1999 sai ta romaani «Ma lähen ära» eest Goncourti kirjandusauhinna.