MEELETUS KOPUTAB AKNALE kuivanud pihlakavitsaga vaadates kuidas koon ämblikuvõrku endast tüdinud enese ümber
kui vaid jätkuks usku läbi nende päevade et olen alles algus enda algus endale antud tõotus minna leidma Saart ja leida
ent kas iga mööduja tuul ei naera juba tühjaks mu usku ja lubadusi ja kas algus ei saa enne lõpuks kui midagi tärgata jõuab mu tõdede lainetaval maal kas ei raiu kirves kätt küljest enne kui kruusi tõstagi jõuan kruusi kuhu pidin otsima eluvett kadunud lätteist oma ootajatele põuasel maal
