Tormiliselt arenevat sotsialistlikku ülesehitustööd meie maal saadab ennenägematult hoogus ehitustöö. Tekivad uued linnad ja alevid, ehitatakse sadu tehaseid ja vabrikuid, rajatakse raud- ja maanteid, püstitatakse paise, sildu, kaevatakse kanaleid, hakkavad tööle uued võimsad elektrijaamad, kaevandused. Võetakse tarvitusele kõik abinõud selleks, et uued hooned ja ehitused oleksid meie suure Nõukogude Kodumaa väärilised, et need oleksid mugavad ja vastupidavad, et mingisugused juhuslikkused ei rikuks hooneid. Taänu targale stalinlikule rahvuspoliitikale areneb ehitustöö iseäranis kiirelt meie rahvusvabariikides – Kaukaasias, Kesk-Aasias, samuti ka paljudes Siberi ja Kaug-Ida oblastites. Aga siin mõnes kohas, eriti lõunas, mäestikupiirkondades, kohtub ehitaja vahel maavärinatega ja ta peab juhtima erilist tähelepanu hoonete kindlustamisele maa-aluste tõugete kahjulike tagajärgede eest.
Juba ammu töötati välja erilised ehitusreeglid säärastes rajoonides. Sellised abinõud NSV Liidus, erinevalt kapitalistlikest maadest, on riiklikeks üritusteks ja peavad tagama hoonete võimalikult pikemat kasutamisiga ja elanikkonna täielikku julgeolekut.
Tavaliselt näib Maa pind meile liikumatuna. Tegelikult ei ole see aga nii...