See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari.

See juhtus Eestis, aga see võib juhtuda ka ükskõik kus mujal maailmas. Harukordses stiilis jutustus annab hääle nähtamatutele kangelastele. Nad on kõikjal meie ümber. Ja nad töötavad kätega.

Inimese jaoks on kõige suuremaks ohuks hetk, kui pole enam millegi nimel elada, sa ei märka elu mõttetust argipäeva askelduste taga, vahel muutub elu üleöö hullumajaks, aga hullumajas on kõige tähtsam säilitada terve mõistus, sa jõuad vaevu silmata möödavihisevate saatuse teivasjaamade nimesid ja avastad end ühel hetkel ihuüksi, teekaaslased maha jäänud, lapsed kodust lennanud, naine leidnud uue hingesugulase, ümberringi mingi mõttetus, tantsusaated, perselikukkumise, ninalikäimise ja koduloomade naljavideod, jalgpalli maavõistlused, elu kogu oma mõttetuses, sa püüad selgusele jõuda, milleks see hullumeelne sõit, rügamine näilise edu nimel, ümberringi sagib kaheksa miljardit inimest, pead selgusele jõudma, mida neilt kõigilt saada tahad ja mida sul on neile vastu anda, kui see küsimus jääb lahenduseta, lähed peast soojaks, inimene on kokku laotud elukogemuse ehitusplokkidest, muutub aastatega valmis hooneks, kivineb, jääb ajast maha, amortiseerub, alles pärast maavärinat on märgata vundamendi puudumist, pead võtma elu algosadeks, aga seda saad teha vaid ühe korra elus.

Peakokka kuulates sumasid sa justkui ise põlvini Põhja-Friisi rannamudas, mugisid Moseli riislingu juurde värskeid austreid, ajasid vitsaga taga rasvaseid sigu Prantsusmaa külakestes, ta jutustas talupidajatest, kes sigadelt andeks palusid, enne kui neist singi tegid, ja sa tundsid suus Boyonne´ maitset... Kui ta rääkis, istusid sa justkui mõne Donostia restorani köögis, maitsesid espelette´i pipraga tapaseid, lasid hea maitsta tomatikastmes merluusidel, kõikusid tai kalurite kitsukestes paatides, olid purjus Kuuba rummist ja sambarütmis keerlevatest mulatitagumikest, ta oli kui muinasjutuvestja, kurb oli vaadata, kuidas ta elujõudu kaotas, iga korraga kõhetumaks muutus, tsüklisse kukkus, temast sai värisev vennike, hale vari hiilgeaegadest, oli kahju, et sa teda kõrghetkedel ei näinud, selliste kokkadega peab koos töötama, kuni nad on veel elus, sest nendega koos sureb üks maailm, hukkub ääretu ookean... ja nüüd oli ta surnud.

Sverre Lasn (s 1968) on Eesti autor, kelle eelmine romaan «Risti vägi« võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel II koha.

Loe intervjuud Sverre Lasniga Raamatukoi raamatublogist:: Magushapu