14. juulil,
Käbi Laretei 93. sünniaastapäeval, ilmus tema uus raamat «Mahagonipuust tiibklaver», mille aluseks on Laretei lõpetamata jäänud käsikiri «Meister» ja intrigeeriv novell «Pärandus».
Käbi Lareteilt on eesti keeles seni ilmunud kaksteist raamatut, millest kuus on välja andnud kirjastus SE&JS. Käesolev on seitsmes SE&JS-i kirjastatud Käbi Laretei teos.
Nüüd ilmuv novell «Meister» on autobiograafiline lugu Käbist ja tema kolmest õpetajast, kellest oleme lugenud teoses «Tulbipuu», teisteski tema raamatutes. Kes on varem lugenud Laretei raamatuid, tunneb siin kohe ära Käbi sõbra ja õpetaja Marialuisa. Aeg-ajalt on aimatav Ingmar Bergmani lähedalolu. Kuid kellelgi neist pole Meistriga justkui mingit seost. Ka Laretei ise küsib epiloogis, et «kellest ma õieti rääkisin? Kes on see Meister?» Ta kirjutab siin mitmest suurest meistrist – olgu nimetatud kas või Artur Schnabel, Edwin Fischer, Wilhelm Furtwängler ja Herbert von Karajan – ning nende jumaldajatest.
Raamatu teine peatükk hõlmab valiku Käbi Laretei mõtetest. Best of – mõtted kodust, muusikast ja kirjandusest. Kolmandas peatükis ilmub litereeritud kujul Kuku raadio reporteri Liis Laidmetsa viis aastat tagasi tehtud eluloointervjuu Käbi Lareteiga. Viimases peatükis kirjutavad Käbist literaat Agu Sisask ja kauaaegne sõber Maret Moks.
Laretei on öelnud, et sõna on sama sensuaalne kui muusikaline heli. Et sõna mõju võib vahel teda päevade viisi jälitada. Sama on ka ta enda sõnaga – Laretei kirjutatud novell on nagu maalitud pilt, mille sügavusesse võib lõpmatult kõndida. Olgu kas või näide novelli «Meister» algusest: «Kivist majakatuste kohal kerkisid kirikutornid, chalet'de akendel vohasid lopsakad pelargoonid. Aasadelt kostis raskete messingist lehmakellade mitmehäälset kõlksumist, kui lehmad pead pöörasid, et möödasõitjatele järele vaadata. Mäkketõus lehiste varjus oli järsk.»
Kirjastajate soov oli, et Laretei viimasel teosel oleks akadeemiline lisaväärtus – raamat on varustatud viidete ja allmärkustega. Mõnedki raamatus olevad fotod ilmuvad esmakordselt.
Käbi Laretei elas särava diivana, keda ta pianisti- ja kirjanikuande austajad imetlesid ja armastasid. Glamuur kõrvuti lihtsusega oli tema haruldane eripära, mis kuulsuste elus harva esineb, kuid Käbi puhul oli see kaasasündinud iseloomujoon. Raamatus «Mahagonipuust tiibklaver» küsib ta endalt: «Aga kes ma siis olin?» Ja vastab: «Ma olin kombinatsioon internatsionaalsest kosmopoliidist-pianistist ja tont teab millest, aga õieti olin ma kõigest üks eesti tütarlaps.»
