Selle raamatu lugeja ees avaneb Vahemere saar Malta oma täies ilus ja omapäras. Autor Mariliis Rosin elas ja töötas Maltal kaks ja pool aastat. Ta kirjeldab värvikalt siinseid kombeid ja traditsioone, ehituskunsti omapära, merd, mis ainsa minutiga võib muutuda tormiseks, maad, kus peaaegu alati paistab päike.

Tänu Birgit Püve haruldastele värvifotodele näeb lugeja otsekui oma silmaga Malta inimesi, tänavaid ja maastikke, kus linn linnas kinni.

Mõtlen tihti inimestele, keda Maltal kohtasin. Suur rahvusvaheline kogukond, kus hoitakse üksteist nagu peret, tänu neile ei tundnud ma end kordagi üksikuna. Nad õpetasid mulle, kuidas töö kõrval nautida elu. Piisab vaid mõnest mõnusast pärastlõunast katamaraani pardal või pikast lõunapausist tänavakohvikus, jõuluõhtusöögist neile, kes koju ei lennanud ning ohjeldamatult palju naeru ja muretut suhtumist absoluutselt kõigesse. Ka mu tütar kohanes kiiresti kooliga, kus oli palju erinevat sellest, mis on Eestis, aga ka palju sarnast.Mariliis Rosin

Fotograafile on Malta hoomatav, aga väljakutseid pakkuv. Esimest korda saarele sattunu võib leida end keset argipäeva liiklusmelu, kus teed teavad kõik ja mitte keegi. Aga järsku avaneb saar ja, sattununa unise väikelinna pärastlõunasse, on õhtumissale suunduvates inimestes ja nende kohal kõrguvas katedraalis midagi nii harmoonilist, pretensioonitut ja vankumatut, et tundub, et see on ainuke rahulik paik Euroopas, mis veel on alles.Birgit Püve

Kui palju inimesi Malta pulmas tavaliselt on?» – «Nemad teevad seekord tagasihoidlikult, sest pole palju raha priisata, tuleb umbes 150 inimest.dialoogikatke raamatust

Raamatust saate teada ka seda, millal ütleb maltalane alright, millal mela, ja mis puhul mittemidagiütleva näoga: Jesss!