Kallis, kallis Erik, võib-olla olid sa siiski mu ainus sõber. Sest mul ei olnud kunagi kedagi. Kahju, et sa sõprusest midagi ei pidanud. Oleksin võinud sulle nii mõndagi jutustada. Võib-olla oleksime sobinud. Kes teab. Mäletan, et tollal oli käsil sinu portree. Vanaisa oli kutsunud kellegi, kes sind maalis. Igal hommikul tund aega. Ma ei suuda meenutada, kuidas see kunstnik välja nägi, tema nimi on mul ununenud, kuigi Mathilde Brahe seda vahetpidamata kordas.
Kas ta nägi sind nõnda, nagu mina nägin? Sul oli seljas heliotroobi värvi sametülikond. Mathilde Brahe oli sellest ülikonnast vaimustuses. Sellel pole nüüd enam tähtsust. Tahaksin ainult teada, kas ta sind nägi. Oletame, et ta oli tõeline maalikunstnik. Oletame, et ta ei mõelnud, et sa võiksid ennem ära surra, kui ta lõpetab, et ta ei vaadanud asja sentimentaalse nurga alt, et ta lihtsalt töötas. Et teda võlus sinu pruunide silmade erinevus, et ta hetkekski ei tundnud piinlikkust sinu liikumatu silma pärast. Et tal jätkus taktitunnet, et mitte panna veel midagi sinu käe juurde, mis võib-olla kergelt lauale nõjatas. - Oletame, et ka kõik muu vajalik oli olemas ja las jääb nõnda: siis on seal olemas pilt, sinu pilt, viimane Urneklosteri galeriis.
(Kui ollakse juba lahkumas ja kõik on ära nähtud, siis on seal veel üks poiss. Üks hetk, kes see on? Üks Brahe. Kas sa näed seal hõbedast posti mustal taustal ja paabulinnusulgi? Seal on ka nimi: Erik Brahe. Kas polnud see Erik Brahe, kes hukati? Loomulikult, see on üsna tuntud lugu. Aga temaga siin ei ole sellel mingit pistmist. See poiss suri poisina, ükstapuha siis, millal. Kas sa siis ei näe seda?)