Apteegitäis isandarahvast on uudishimust vakka. Ainult piiskop ja toomhärrad matsutavad martsipani ja Mart mõtleb pinevamalt kui iial millegi üle: kas paluda, mida ta paluda tahaks -- või veel mitte? Ta otsib silmadega Matildet, et tema käest pilguga küsida, aga Matilde on kuskil härraste vahel ja varjus ja Mardi pilk satub apteegi aknast välja platsile. Ta näeb: raehärra Kalle tuleb oma prouaga Vana turu kaelast üles. Nad tulevad nii kiiresti, kui vähegi saavad, aga natuke mäkke ja mööda konarlikku sillutist on tulek ikkagi vaevaline. Iga kümne sammu takka jäävad nad seisma ja hingeldavad. Õieti hingeldab vist küll ainult mamma. Sest mingist asjast (või aimdusest) paistab ta olevat üpris ähmi täis. Ja Mart otsustab: hüva, ärgu ta olgu seda siis ilmaasjata. Olgu tal selleks ka korralik põhjus. Just!

Teine trükk.