Ühestki Prantsusmaa valitsejannast pole kirjutatud nii palju ja nii vastakaid teoseid kui Marie-Antoinette'ist (1755-1793), kes püüdis ühendada ühendamatut – valitsemist ja nautimist.
Ent saatus paiskas ta valel ajal valesse kohta.
Võluvat noort naist ootas ees rõõmutu abielu veetluseta ja vaimusärata Louis XVI-ga, kes lisaks kõigele oli ka abikaasana saamatu.
Marie-Antoinette elas omas suletud maailmas, kuid Versailles' väravate taga kogus veriseks mässuks jõudu rahulolematu pööbel, kelle silmis kuningavõim oli kõigi hädade põhjus.
16. oktoobril 1793 astus tapalavale kõigest 37-aastane alandatud ja haige naine, kes jäi ometi lõpuni väärikaks monarhia ideede kehastajaks – üdini kuningannaks.
Revolutsioon oli toonud oma kuulsaima ohvri.