Keevalise meelelaadiga Boriss Võšeslavtsev (1877–1954) kuulus nende filosoofide hulka, kelle [i:10136] 1920ndate algul Venemaalt välja saatis. Nõnda asetub ta samasse, AER-i sarjas tutvustamist leidnud filosoofide plejaadi – [i:88708], [i:127225], [i:72405], [i:124861].

Võšeslavtsevi arvates on kogu poliitilise elu ajalugu võimu ja õiguse traagilise kokkupõrke lugu. Sellest võitlusest võib ühtviisi tekkida nii õigusriik kui ka diktatuur. [i:9873]i ja [i:4382]i õpetuse aluseks olnud filosoofia detailne analüüs «Marksismi filosoofiline viletsus» ilmus 1952 varjunime B. Petrov all Saksamaal. Vaatamata teoses esinevatele vaieldavustele on see tõeline hümn vabadusele. Teadis ju Võšeslavtsev oma kogemusest, et isiksuse mahasurumiseks konstrueerib riik sellise võimuvormi, mis lubab seda teha maksimaalse efektiivsusega.

Eessõna «Kõige euroopalikum vene filosoof» on raamatule kirjutanud tõlkija Ants Paikre. Autorit ja tema kaasaega avava järelsõna «Vabadus ja marksism on kaks ühitamatut asja» on kirjutanud Andrei Kuzitškin.