«Khem!» ühmas Mary Poppins tusaselt, pakkides oma õlgkübara paberkotti. Ta võttis seljast mantli ja riputas selle ukse taha nagisse, silmitses end seejärel põgusalt lastetoa peeglist ja astus reisikoti juurde, et see lahti teha.
Kott oli peaaegu tühi, seal polnud midagi peale kokkukeritud mõõdulindi.
«Milleks veel seda tarvis läheb, Mary Poppins?» päris Jane.
«Et sind mõõta,» nähvas Mary Poppins. «Et näha, kuidas te vahepeal kasvanud olete.»
«Sellega pole teil küll mõtet ennast vaevata, » teatas Michael enesekindlal toonil. «Oleme kõik kasvanud kaks tolli. Paps mõõtis hiljuti.»
«Seisa sirgelt, ole hea!» manitses Mary Poppins rahulikult, tegemata poisi märkusest välja. Ta mõõtis Michaelit pealaest jalatallani ja tõmbas valjusti ninaga.
«Seda võiski arvata!» turtsatas ta. «Sa oled muutunud aina halvemaks.»