Deborah Levy on Briti kirjanik, kes alustas luuletaja ja näitekirjanikuna, mitu tema näidendit lavastati Royal Shakespeare Companys. Viimastel aastatel on ta üha enam esile tõusnud proosakirjanikuna ning kõik tema romaanid on äratanud suurt tähelepanu. Ta on avaldanud ka triloogia, mida ise nimetab elavaks autobiograafiaks, sest ta ei ole neid raamatuid kirjutanud mitte tagantjärele tark olles, vaid keset elutormi.

Romaani «Mees, kes nägi kõike» alguses on noor ajaloolane Saul Adler kutsutud kommunistlikku Ida-Berliini uurimistööd tegema ning ta on nõustunud vastutasuks näitama sealset elu soodsas valguses. Ta tahab viia oma tõlgi biitlite fanaatikust õele kingituse – foto endast Abbey Roadi ülekäigurajal. Foto tegemise käigus saab Adler kerge löögi mööduvalt autolt ja see osutub tema elukäiku muutvaks vahejuhtumiks.

See romaan on siiski palju rohkem kui ühe edevavõitu ajaloolase isiklik lugu, see näitab, kui raske on inimestel näha selgelt iseennast ja teisi. Levy käsitluses peegeldavad isiklik ja perekonnalugu ajalugu, raamatus põimub realism unenäolisuse ja kujutlustega, inimesi saadavad kujuteldavad ja tegelikud reetmised, tegevus kulgeb 1988. aastast 2016. aastasse. Deborah Levy on ise öelnud, et tema meelest on kirjanduse mõte kujutada inimese kõhklust nii suhetes kui ka suurte ühiskondlike muutuste keskele sattununa.