Müüdiloomise kalduvus käib kirjanikukutsumuse juurde.
Kahekümnenda sajandi inglise kirjanduse geniaalseim müüdilooja on kindlasti David Herbert Lawrence (1885-1930).
«Mees, kes suri» (1929) on Lawrence'i müüdi mõistmisel tänuväärne tekst selles mõõtes, et siin on Lawrence oma olemise põhjaga alasti rohkem veel kui muidu. Lawrence'it kannustas aastakümneid prohvetirahutus, mis sai toitu veendumusest, et teda ümbritsevaid tsiviliseeritud inimesi, mõistuse ja masina poolt sandistatud õnnetuid alateadvuse kartjaid, võib aidata ainuüksi inversioon Õhtumaa inimesemudelis vaim-hing-ihu, nii et ihu saaks esimeseks. Et oma läkituse levikus kindel olla, siis sellest ja ainult sellest ta kirjutab, ja et selle tõsidust rõhutada, siis ehitab ta ühe oma viimase, süveneva tuberkuloosiga võitlemise ajal kirja pandud müüditeisendi üles Lunastaja enese kujule, mida ta oma sihti silmas pidades kasutab ja profaneerib, minnes nii heast toonist hoolimata teiste marjamaale.
Anne Lange