Käesolev kirjapanek ei taotle erilist kõrgestiililist forsseeringut. See ei taha kuidagipidi ka kujuneda mustkaptenlikuks piraadilooks.
On pajatatud vaid eesti meeste heitlustest meredega, troopiliste tormidega, tuuletute kuumuseleitsakutega, väsimusega ning unega. On kirjutatud nende eesti kalurite-hännakupüüdjate aheldusrikkast tööst, kes Mehhiko üliavaral lahel ja Kariibi mere rajoonides rühmavad üksikpaatides või sini-must-valgeid värve kandvasse eesti kalandusühingu «Estotexi» püügilaevastikku koondunult.

Aga see kirjapanek haarab ka kõigi teiste kalurite mõtteid, tunglusi ja tegevust, nende pürgimusi ja maailmavaatelisi suhtumisi vabadel randadel ja vabadel meredel. Ta kajastab nende rahutute hingede kohati otse revolutsioonilisi ja teinekord ka üsna kentsakaid pulbitsemisi ja kummalisi otsinguid.