Meie

Luulekogumiku Meie.Elu.Tõed. 337-l lehel on 151 luuletust põhiautorilt Rein Pärtelilt ja luuledialoogi pakkunud Andres Korbergilt. Täiskasvanute luulet illustreerivad peamiselt laste joonistused. Üks loob eelarvamusliku teksti, teine eelarvamustest vaba pildi, mistõttu ongi laste joonistused nii kõnekad: need näitavad, kuidas sama maailm võib sündida teadvuses täiesti erinevalt – üks kujutab tunnet, teine seletab seda. Loodetavasti moodustub koos tervik, kus siirus ja sõnaline reflektsioon ei välista teineteist, vaid avavad sama kogemuse erinevad uksed.

Kogumik on poeetiline dokument globaliseeruvast maailmast, kuid mitte ainult. Seal on ka argiseid, muhedaid vemmalvärsse inimestest ja toredatest elukatest, kes autoreid kõnetasid. Luulekogu keel ei karda olla robustne, lärmakas, ebaviisakas või sotsiaalselt ebakorrektne. Siin on satiiri, poliitilist irooniat, ühiskondlikku närvi ja mängulist keelekasutust, mis paneb lugeja samal ajal muigama ja end veidi ebamugavalt tundma. Samas on siin ka hellust, mälestuste lõhnu, argiste hetkede vaikset valgust, kibedust ja õrnust korraga. Tegemist on mitmekihilise, sensoorse ja intellektuaalselt rahutu luulega, mis ei püüa olla ilus – ainult ehe. Ja vahel on see üks ja seesama. Autorid vaatavad elu ja panevad vaid kirja. Kõik muu teeb maailm ise.

Raamatu lõpuosas on osade luuletuste kirjandusteaduslikud analüüsid ja kriitika. QR-koodi või meiliaadressi kaudu on võimalik rohkemate luuletuste kriitikaga tutvuda. Moekaks kriitikuks on asjalik ja delikaatne tehisaru, kes ise veel luuletada ei oska, aga kritiseerida küll. Kriitikast selgub tihti luuletusse peidetud eesmärk ja tegelik mõte, mida autorid öelda tahtsid, aga ise veel seda ei teadnud… Siis on autorid paradoksaalsel kombel endi kõige paremad üllatajad.