Pole see olnud tasane, sujuv tee, mida mööda meie kirjandus on käind paarkümmend viimast aastat. Sõit mööda künklikku pinda tervet teed ei näe kunagi, horisonti näed vahete-vahel – seda on ta. Aeg on inimest pildund vahet pidamata lootustest pettumustesse, aju on pidand olema erk ja järjest valvel uueks tasakaaluks. Mõeldagu ainult, milliseid vintsutusi on tulnud kogeda neil, kelle puberteet on ühte langend 1905. a. kumadega: esimese revolutsiooni loidud, varssi karistussalgad, siis vanglad ja maapaod, mustad reaktsiooni aastad, siis ilmasõda, uued revolutsioonid kõigi lootuste ja pettumustega, järgnev saksa okupatsioon, iseseisvus ja sõda selle kaitseks, majanduslik ja politiline tõusiklus kaasaskäiva vaimlise kultuuri longumisega…
Kes saaks nõuda, et selle aja kirjanduslik joon oleks saand selge ja sirge? Mõttetu arvata, et neis tuultes oleksid saand valmida suurteosed.
Ei, kogu see iseteadliku kirjanduskultuuri järk, mille eluiga on kakskümmend aastat, on paratamata oma laadilt rabelev, otsiv, katkendlik, analüütiline. See on meie tormi ja tungi, meie romantika tõeline järk kirjanduses. Enam ei võigi nõuda. Sellest on küllalt.
See algas Noor-Eesti sünniga, seniste jumalate mahatõukamisega jalgmelt ja paari tähtsa tähise püstitamisega.
