Otsustavaks sai üks esmaspäevahommik, kui poisid olid kooli ja mees tööle saadetud. Kell oli kümme, tavaliselt on sel ajal toimetustes hommikused koosolekud, kus räägitakse läbi terve eesootav nädal ja teemad, mida kajastada, jagatakse inimeste vahel ülesandeid. Ma olin istunud mõlemal pool lauda – nii karmi pilguga küsijana: «Nooh, mis teemasid sul pakkuda on?», kui ka vaikselt laua alla valgudes piuksatamas: «Ee, mul ei ole täna mitte midagi pakkuda». Hetkel ei kutsunud mind kumbki lauapool. Vastukaaluks kujutlesin, mis tunne oleks töönädala algul siseneda oma isiklikku veinikotta, kus mind tervitavad vaikselt mulksuvad veinid: tikk-tikk-tikk. Silitad tünni, nuusutad, maitsed, kas käärimine on õige. Ja ükski koer ei köhi.

Ajakirjanik, kelle töökoht majanduskriisis kaob, hakkab elama täiesti teistsugust elu. Hobist saab töö: ühel pool lõputu paberimajandus ja ettearvamatud kulud, tõstmisest ja istutamisest valutav selg, teisal rõõm õnnestunud veiniteost ja kindel arusaam, et ta ajab õiget asja. Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler räägib oma veinimeistriks saamise ja jäämise loo. Raamat pakub ka praktilisi nõuandeid: nii neile, kel juba midagi kööginurgas mulksumas, kui ka neile, kes on aastaid mõelnud, et peaks nende õuntega midagi mõistlikku peale hakkama.