«Oma raamatute ja paberite kallal sorides ja neid korraldades, leidsin ootamatult ühe kolletanud paberisse mässitud pakikese, millest väike kogu kirju ilmsiks tuli.
Neid lähemalt silmitsedes, tuli meele vanakene, kes selle pakikese minule oli pärandanud umbes kümme aastad tagasi oma surma voodi peal.
Peas kerkisid ülesse kauged mälestused mehest, kes minu läheduses - linnast vähe eemal kusagil väikeses poollagunenud majakeses - üksildasena elades, oma iseäralduste läbi laiemalt tuntud olnud.
Silmi ette ilmus ta värisev, kepi najale toetav, kuid siiski aukartust äratav kuju, välispidiselt rahulik - aga üleelatud sisemiste kannatuste jälgedega nägu; aukuvajunud palged, piiratud õhukese valge habemega ja kurvad igatsevad silmad; kuna kõrvus ta tume hauatagune hääl kõlas. Autundmusega mäletasin ta kõnet, mis oli täis sügavaid mõtteid, elutarkust ja pehmeid isalikka nõuandmisi.
Meie tutvus algas juhtumisi mere läheduses metsas, väikese teekese peal, kus vanakest aitasin ta ülemineku juures lagunenud sillast, mis teel takistuseks olevast ojakesest üle viis.
Pisarateni liigutatult oli ta selle eest tänulik.
Vanakese harjunud viis oli igapäev, kui seda lubasid ta enese tervis ja ilm, jalutuskäike teha mere poole, mis ta elukohast paar versta kaugel oli.
Pärast nimetud juhtumist puutusime tihti kokku ja saime sõpradeks vaatamata minu nooruse, - siis veel peaaegu poisikese ea peale.

Nüüd seda kõiki meeletuletades, lugesin leitud kirjad läbi, mis sisaldasid lühikesi kirjeldusi, mõtteid ja elusündmuste katkendisi ja otsustasin neid trükis avaldada.
Need olid kirjutud selge arusaadava keelega, kuid leidus sõnu, mida nüüd enam ei pruugita ja mida mina omalt poolt uuemate sõnadega, kui ka vanemad, kirjaviisi muutmisega parandasin, püüdes seal juures valjult nende algmõtteid alal hoida.»
A.Lassmann