Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, «Wernerist» läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. /.../
Kaks tudenginäitsikut astusid «Wernerisse» sisse. Nad tulid verivastse filoloogiadoktori Paul Ariste juurest foneetikaeksamilt. Nad olid eksami edukalt sooritanud ja tahtsid rüübata selle peale tassikese:
«Kaks kohvi, palun,» ütles üks neist ettekandjale.
«Ja kaks kooki,» lisas teine.
«Missuguseid kooke preilid sooviksid?» küsis ettekandja, üsna niisamasugune näitsik nagu ta teenindatavad, ainult et muidugi värviteklita ja ettekandjate sinises kleidis, valge tärgeldatud põll ees. Mille peale kooke tellinud klient, oma pisikest tarkusetähtsust ning lõpuni maandamata eksamielevust täis, tõstis kulmud kõrgele ja ütles (sest kahekümnest äsjatuubitud terminist tulid talle miskipärast just labiaal- ehk huulhäälikud meelde):
«Kaks labiaalkooki, palun.»
Ettekandja noogutas ja lahkus. Kohvi tellinud tüdruk kihistas teisele:
«Parim nali! Vaatame, mis asjad see õiu meile toob!»
Ja ta sai seda viivu pärast näha: ettekandja tõi neile kohvitasside juurde naeratusega - kaks mokakooki.