Aeg lakkamata koab kangaspuul, lööb järjest uusi lõngu ette, toob uusi laineid ihar tuul mu elu askelduste vette. Ent veres luiskab noorusline rüht mul teravamaks mõtte-kirve, sest kõigist tundeis tean vaid üht: aeg teind must kahtlustava hirve, kes alati kui tunneb varitsevat end. Kas tüüritu ta eluline lend?
