Eeva Pargi luulekogu «Metsalise loits» sisaldab üle kolmekümne luuletuse. Enamik neist on valminud talvel 2017-2018. Kogu kätkeb endas n-ö sinises toonis luulet. Kuid mitte ainult. Meenutused lapsepõlvest ja noore naise east on klaarunud küpse inimese küsimuseks aja voolu ja kaduvuse kohta.
«Metsalise loitsu» rahvalaululik nimiluuletus jätab õhku praegusajas nii aktuaalse küsimuse, kas «hundihirmust» enamgi ei peaks me kartma enesehävitamist, kui saeme oksa, millel istume.
Autori teksti illustreerivad Ivi Piibelehe tähenduslikud fotod, kelle sõnul mõjuvad Eeva Pargi vabavärsi skandeeriv rütm ja laululine kordus muusikana ja võimaldavad lugejale bluusilikke kujutluspilte. Looduslähedus ja eksistentsialistlike mõtiskluste vahele põimitud viited antiikmütoloogiale muudavad luulekogu ajatuks ja aegumatuks.
«Metsalise loitsust» õhkub arusaama, et aeg võib inimese olekut ja isikupära ükspäinis muuta, mitte hävitada, ning et meid kõiki seob midagi ühist: haavatavus oma inimlikkuses.
