Aeg-ajalt vaieldakse eksiilis ikka veel selle üle, missugune oli «kaotatud isamaa». Enamasti mõeldakse viimase all Konstantin Pätsi riigipöördega loodud «teist vabariiki».
Müüte «kaotatud isamaast» saadavad ikka jälle minoorsed tagasivaated «tõelisele demokraatiale», mille paistel eesti rahvas olevat maitsnud kõigi vabaduste vilja, kaasa arvatud riigivõimude poolt tagatud sõna- ja trükivabadus, koosolekute, ühingute ja poliitilise tegevuse vabadus ning kõik teised õigused.
Kas nii arvati ka «kaotatud isamaal»?
20 aasta kestel oli Eesti kodanlikul riigil 11 riigipead. Pagulaspropaganda on suvatsenud tähelepanu osutada ainult Konstantin Pätsile, omistades talle «demokraatliku riigi» looja ning eesti «suurima riigimehe» rolli. Kuid nagu öeldud, müüdid rajanevad väljamõeldistel ning väljamõeldis on ju salongikõlblik vaste mõistele vale. Paar väljaannet, mis eksiilis trükitud K. Pätsi kohta, käsitavad tema vahekorda demokraatiaga niivõrd ebakonkreetselt, et kaob side ajaloolise tegelikkusega. Ometi on põhjust väita, et K. Päts ise oli vägagi järjekindlate ja kõigutamatute seisukohtadega poliitik, kes ei pidanud vajalikukski oma kreedot varjata. Vahel ta ainult looritas seda demagoogiaga. Tema avalikud esinemised ei lase aga kahelda selles, et K. Päts pidas rahva osalemist riigi poliitilises elus mitte ainult ülearuseks, vaid isegi kahjulikuks. Tal olid demokraatiast omad arusaamad. Neid ta rakendas ka riigipeana.