Martin Buberi (1878–1965) nimi seostub paljude jaoks just tema teosega «Mina ja Sina» ning selles kajastatava dialoogi-filosoofiaga. Buberi teosed jagunevad üldises plaanis kolme suuremasse teemadegruppi: filosoofia, Heebrea Piibel ja hassidism. Ta oli ühtaegu nii religiooniloolane, filosoof, publitsist, pedagoog kui ka sionist. Ta lõi oma isikuga silla Ida-Euroopa juutluse traditsioonilise õpetatuse ja Lääne-Euroopa akadeemilise mõtlemise vahele.

«Mina ja Sina» kõnetab oma eksistentsialistliku lähtealusega inimesi sõltumata nende religioonist või religioossusest, rahvusest, tegevusalast või ajastust; siin võib aimata nii juudi kui kristliku müstika, kui ka Ida mõtlemise ning dialoogi- ja eksistentsialistliku filosoofia mõjutusi. See pole mõeldud filosoofilise õpetusena, vaid teeviidana kaasaegsele inimesele oma üksindusest väljapääsemiseks. Või nagu Buber ise on öelnud: «Mul ei ole mingit õpetust. Ma üksnes näitan midagi. Ma näitan tegelikkust, midagi selle tegelikkuse juures, mida ei ole nähtud või mida on liiga vähe nähtud. Ma võtan selle, kes mind kuulab, käekõrvale ning juhin ta akna juurde. Ma lükkan akna lahti ja näitan välja. Mul ei ole õpetust, kuid ma suhtlen.»

Raamatut on kommenteerinud ja autorit tutvustava põhjaliku järelsõna kirjutanud toimetaja Anu Põldsam.