Raamatus kutsutakse rändama ajas eelmise sajandi keskpaiga tallu, kolhoosi, kooli ja ülikooli, võtma osa kütuse keemilise tehnoloogia erialapraktikatest koduses Kiviõlis, Uurali taguses Nižni-Tagilis ja kasakamaa Novotšerkasskis ning sõjaväelaagrist Preisi endises luureohvitseride koolis Kaliningradi oblastis, minu sõitudest teadustöötajana mööda nõukogudemaa varustusasutusi ja tehaseid, varustamas keemiaaparatuuriga suurt katsetsehhi, mille teaduslik juhendaja olin.

Teadussündmused, bussiekskursioonid ja allveekalapüügihuvilisele sobivad sportlikud süstamatkad võimaldasid tutvuda Stalini surmajärgse näilikult sulaaja elu-oluga.

Raamatus kirjutatakse stiilis «kuidas asjad nõukogudemaal kommunismi saabumise oletataval eelõhtul käisid» ja Pöxiti-järgsele põlevkivitööstusele sobiva keemiatööstuse väljatöötajate elust.

Raamatus on üle 500 illustratsiooni ja isikuregistris üle 700 nime.