„Mis vahet sel on, kas ida või lääs,“ mõtleb 19aastane Kristiina uljalt ning vinnab reisibussi pakiruumist välja pilgeni täis topitud musta kohvri. Neiu jalad on mitmepäevasest bussisõidust kanged ning kõhtu on kogunenud kummaline ärevus. Põski paitab soe Kesk-Euroopa sügispäike. Saksamaa taasühinemisest on möödunud täpselt kolmteist aastat. Sellest aga, kui ta esivanemad siit Tüüringi metsade vahelt Eesti poole lahkusid, on läinud juba mitu inimpõlve.

Siia kaante vahele on kogutud kahe aastakümne jagu lugusid Saksamaa idaosast. Need lood vaatavad Saksamaad sügavamalt kui pelgalt päikeseprillidega turist. Need on seigad päris inimestest ja paikadest ning ühe ebaleva naeratusega tüdruku sirgumisest mitmekülgseks naiseks. Aga see on ka lugu ühe aastakümneid müüriga eraldatud rahva püüdlusest kasvada üheks. Valusalt ja ausalt.