Kasvatusteadlane Maria Tilk on vorminud raamatuks isiklikud mälestused ja mõtted oma isast Gunnar Aarmast, kelle surmast möödus tänavu veebruaris kümme aastat.
Gunnar Aarma, keda Eesti avalikkus teab ennekõike teadmamehe, õpetaja ja valgustajana, on kahtlemata 20. sajandi Eesti ajaloo üks huvitavamaid ja omapärasemaid persoone. Pöörased ja traagilised sündmused, mis möödunud sajandil Eestis ja terves Euroopas aset leidsid, said Gunnar Aarmale osaks kõige elavamal, kohati lausa uskumatuna tunduval ja muinasjutulisel moel.
Justkui filmina jookseb tema jõuka ja lugupeetud Tallinna tekstiilikaupmehe perest alguse saanud elu läbi sõjaeelse Euroopa, Venemaa asumise, vangi- ja sunnitöölaagrite tagasi Eestisse, Pärnusse, kus ta rajab oma kodu, alustab tööd muusikaõpetajana, kasvatab üles lapsed, ning võtab vastu rohkelt külalisi, pälvides sadade kui mitte tuhandete eestlaste tähelepanu ja lugupidamise. Gunnar Aarma sai tuntuks peamiselt oma ravimeetodite ja tarkade nõuannete poolest, kuid vähem tähelepanu ei vääri tema huvitavad reisid ja enne suurt ilmasõda aset leidnud kohtumised, millest ei osanuks tavaline Eesti lihtsurelik unistadagi. Hemingway, Franco abikaasa ja Hitler, kui mainida ära mõned kuulsamad tegelased, kellega tal õnnestus
silmast silma suhelda.
Kaasakiskuvad, kohati lausa südantlõhestavad on Maria Tilga mälestused ja kirjeldused Aarma ja tema pere kannatustest Venemaal, heitlused nälja, külma ja huntidega, tähendab surmaga. Gunnar Aarma läbielatud aastad tekitavad aukartust ja panevad lausa kadestama, kui palju õnnestus ühel Eesti mehel oma 85 eluaasta jooksul kogeda. Gunnar Aarma on mees, kelle eluloo põhjal annaks kindlasti filmi vändata, sest filmilikult mitmekesine, kuid siiski õnneliku lõpuga tundub selle mehe ja tema pere lugu.
