Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks.

Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi.

Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.