Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline. Keenias on igaühel oma lugu. Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas «silmanaine» on vaid üksikud näited.

Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
Janika Tamm