Kui projekt «Teeme ära» lõpeb, seisan karjääri ja elu ristteel ning küsin endamisi: mis juhtub siis, kui senine elu enam ei kanna? Vastus viib mu saatuse tahtel Panamasse – laiskloomade, ketsaalide ja kirevate busside maale. Troopiline vihm peksab vastu plekk-katuseid, džungel kajab häältest ja pilvemetsa kohal hõljub udune rahu, ent sisemise tormi eest ei pääse ka paradiisis.

Panama kutsub aeglustama, märkama ja kuulama – nii paika kui ka iseennast. Uus maa hakkab tasapisi lahti harutama mu sisemisi sõlmi, paljastades selle, mida pole enam võimalik edasi lükata. See on poeetiline ja aus lugu enesearengust, kus vastused sünnivad kohalolust. See on ka avatud ja habras armastuslugu, kus teisel pool maailma elab su hingesugulane. See on lugu sõprusest, mis kasvab, kui läheme koos sinna, kuhu üksi oleks hirmus minna.

Ennekõike on see lugu metsikust loodusest kui õpetajast.