Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York.

Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama. Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümbritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi.

Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud. Aimu saab ka sellest, mis meie niiskes «hoovis» viis aastat hiljem toimub.