Andrus Kasemaa luulekogu «Minu lõhn» üritab näha igapäevaste esemete ja nähtuste taga nende suuremat tähendust. Mis oleks kui ajalugu läheks teisiti? Miks oleme rahul asjade tavapärase kulgemisega? Raamatu lüüriline kangelane ei karda küsida taolisi küsimusi, mistõttu jõuab sageli ootamatute järelduseni.
Minu toas on minu lõhn ja vana maja lõhn ma ei teagi kumba rohkem on vana maja lõhna on terve vana maja täis ja kõik toad ja riided ja kapid on täis see on minu lõhn natuke ka mida kauem ma siin majas elan kord oleme nagu üks lõhn vana maja ja mina ja kord on ainult minu lõhn vanas majas ja minus vana maja lõhn aga mind siis enam pole
