«Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!» kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.

Minu lapsepõlve unelmate linna viis mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk «La vie en rose», nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.

Ja kuigi mu «elust roosades värvides» sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks erilisemaid linnu maailmas, mida korra elus peaks kindlasti külastama!