Lääne-Euroopa sõjakirjanduses evivad tähtsa koha 1914.-18. aasta sõjast osavõtnud isikute mälestused, alates kõrgemate väejuhtidega ja lõpetades vahetult lahinguist osavõtnute mälestustega. Vene sõjakirjandus on võrreldes Lääne-Euroopa omaga selliste tööde poolest väga vaene: neid on vahest ainult kümmekond. Kahtlemata evivad endise Vene edelarinde ülemjuhataja kindral Aleksei Brussilovi memuaarid oma erandliku huvitavuse ja autori isiksuse poolest 1914.-1918. aasta sõja kirjanduses silmapaistva koha. Väeülema ning -juhina on kindral Brussilov kahtlemata väljapaistev isik. Tema juhatatud armeede võidud on seletatavad tema oskusliku ning kindla juhtimisega. Revolutsiooni tormine hargnemine pani Brussilovi jahmuma ning tõi talle isegi teatava meeltesegaduse. Olgugi et enamlased pärast jälgimisi ja vanglasse sulgemist andsid talle Poola vabadussõja ajal Nõukogude Vene ratsaväe inspektori koha, ei suutnud ta nendega täielikult leppida ning oma memuaarides, mis kirjutatud enamluskonna keskuses, leidis ta kodanlikku julgust anda minevikule õiglase hinnangu.