Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.
Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.
Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt «Jaapani poiss aastaks» lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.
Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.
