Raamat tutvustab muhulaste lauluvara 20. sajandi alguses. Regilauludest olid säilinud peamiselt hällilaulud, aga ka mõned meestelaulud.

Uuemas, lõppriimilises rahvalaulus oli meestelaul valdav. Oma lugude jutustamine lauldes oli Muhu külades meeste kogukonna traditsiooniliseks kommunikatsioonivormiks. Külalauludes põimusid isiklikud eluseigad ja külasündmused, ajalugu ja sotsiaalsed probleemid. Populaarsed olid ka sõduri- ja meremehelaulud, ringmängu- ja tantsulaulud, ballaadid ja armastuslaulud – ja neid laulsid ka naised.

Laule täiendavad jutustused ja fotod laulude autoritest ja prototüüpidest, uskumustest ja kommetest, pillimängust ja tantsimisest.